Salongiõhtute 9. hooaeg on kohe-kohe algamas. Hoiame teid toimuvaga kursis ja lubame jätkuvalt inspireerivaid kohtumisi eriliste inimestega. Veel enne aga toome teieni kokkuvõtte möödunud hooaja viimasest kohtumisest särava isiksuse ja multitalent Helene Vetikuga.

Foto: Erakogu

2017. aasta on olnud Helene jaoks eriti tegus ja toonud endaga kaasa ka mitmeid suuri õnnestumisi. Vaieldamatult oli üks silmapaistvamaid kordaminekuid edu saavutamine Eesti disainiauhindade jagamisel, kus ta pälvis esimese naisena Eestis tiitli aasta disainer 2017.

Toimunud salongiõhtul kõneleski Helene peamiselt sellest, kuidas aastate ja eriilmeliste kogemuste kaudu on paika loksunud tema eneseteostus loovjuhi ja graafilise disainerina. Peale selle peab aktiivne ja andekas naine ka populaarset UUSTUUS blogi ning on kaasautoriks veebiajakirjas Portail.

Mitmekülgset naist on elus juhtinud soov ja julgus väljuda oma mugavustsoonist ning öelda rohkem positiivsetele hullustele „jah”. Nii ongi Helene olnud teismelisena pirukamüüja Linnahalli pubis, tõlk ja giid reisil Venemaale, kristliku raadiojaama saatejuht ning telefonimüüja. Seda nimekirja võiks veel jätkata. Kõik need kogemused on talle andnud kuhjaga põnevaid ja naljakaid lugusid ning teadmise, et kõik on võimalik. Ja kontsaga platvormkingad.

Paralleelselt ametlike tööotsadega on Helene alati olnud jaapani animafilmide fänn, kirjutanud luuletusi, loonud muusikat ja joonistanud. Isa kõrval õppis ta tasapisi ka programmeerimist ja juba 14-aastasena kutsuti teda tema esimesele ärikohtumisele spordiklubi esindajaga, kellele olid noore neiu illustratsioonid silma jäänud. Vahel imestab ta isegi, kuidas ta selle kõigega tol ajal hakkama sai.

Hoolimata sellest, et Helene on oma elus läbivalt tegelenud graafilise disaini ja enda illustreerimisoskuse arendamisega, oli tema südamesoov hoopiski saada näitlejaks. Lavakunstikooli sisseastumiskatsete kadalipp ja viimased hetked enne lõppakordi tõid noorele neiule kaasa nädalapikkuse dramaatilise põdemisperioodi. Voodis lebades ja oma elu mõeldes märkas ta viimasel hetkel kandideerida EKAsse graafilise disaini erialale – hea võimalus saada üle valdavast läbikukkumistundest. Nutusena ja korralikult söömata ta sinna sisse saigi. Kuigi tol ajal oli ebaõnnestumise tunne tugevam kui õnnestumise rõõm, algas just sellest hetkest varasemast teadlikum karjääri kujundamine disainimaailmas.

Helene tunnistab, et tegelikult on kõik tema tegemised olnud praeguse kindlaks kujunenud karjäärivaliku kontekstis loogilised. Oma igapäevases töös on tal võimalus teha kõike seda, mida ta naudib – reklaaminduse kirju maailm, näitlejatega suhtlemine, esinemine, juhendamine ja loomine.

„Graafiline disain on ümberkehastumise ala. Su hobi võibki olla inimeste tundmine ja asjadest arusaamine,” nendib ta teadlikult.

Aastaid tunnustatud reklaamifirmas töötamist aitas Helenel mõista kliente ja luua piisavalt hea portfoolio, et liikuda enda asja ajamise suunas. Nii sündiski koostöös Karl Saluveeriga 2011. aasta kevadel loovagentuur Hmmm. Praeguseks on nad jõudnud etappi, kus saavad teha just neid töid, mis neid enim loominguliselt köidavad, ja planeerida tööpäevi nii, et kõik vajalikud tööd saavad tehtud ning neile endile jääb vabadust võtta aega iseenda jaoks.

Perfektsionistist Helene tunnistab, et aeg-ajalt lubab ta endale neid mõnusaid ja energiat taastavaid päevi, kus veedab aega voodis ega vasta telefonikõnedele. Endast igal hetkel 100% andes on vaja aega taastumiseks ja heas mõttes mitte millegi tegemiseks. Tema suureks armastuseks on kujunenud vabal ajal sarjade ja filmide vaatamine. Ka puhkuseperioodidel jätab ta arvuti hea meelega maha ning keskendub päriselt elamisele. Neid n-ö joonelt maha astumise päevi on vaja igal juhul, ka siis, kui oma tööd ja tegemisi südamest naudid.

Mis Helenet inspireerib? Igas mõttes värviline naine tunnistab, et otseselt mitte miski ja tegelikult kõik, mida ta kogeb. Kuna ta saab oma kliente ja töid ise valida, siis tuleb enamasti inspiratsioon juba ainuüksi soovist midagi koos luua. Vastastikune usaldus ja koostöö annab energiat ning tegutsemislusti.

Helene unistused on praegusel eluetapil pigem materialistlikud kui fantaasiasse kalduvad. Kuigi ta sooviks, et elevandid ei sureks välja ja inimesed sööksid vähem avokaadosid ning veel vähem tarbiksid palmiõli, on tal hetkel mõttes soov oma uue kodu remondiga ühele poole saada.

Kui 30-ndates Helene kohtuks praegu oma teismelise MINAga, siis oleks ta elav näide iseendale sellest, et veidi teistmoodi ja imelike hobidega inimene olla on täiesti normaalne. Pigem just selles väärtus seisnebki. „Sa oled supertuus ja saad kõigega hakkama,” lausub ta lõpetuseks.

Rohkem vikerkaart meie ellu!

15. veebruaril toimub juba uus salongiõhtu ning seekord läheme külla nahadisainer Stella Soomlaisile. Meie tegemistega kursis olemiseks ja oma mõtete jagamiseks on Sul võimalik liituda Facebookis loodud Salongiõhtud kogukonnaga.