Alexander McQueen ‒ täht moetaevas
“Ma tahan olla teatud silueti looja, nii et kui mind enam pole, mäletavad inimesed, et 21. sajandit alustas Alexander McQueen.”
Maailmakuulsa disaineri elutöö näitus “Savage Beauty” (“Metsik ilu”) on viimaks jõudnud tema kodulinna Londonisse. Kui seesama näitus toimus 2011. aastal New Yorgi Metropolitani muuseumis, sai sellest üks edukamaid näituseid muuseumi ajaloos. Olen kindel, et sama saatus ootab näitust ka Victoria ja Alberti Muuseumis.
Sisenedes näitusesaali, on õhus tunda pinget. Seina ääres seisavad suukorvistatud mannekeenid ja samas on kuulda, kuidas Lee McQueen (disaineri teine eesnimi, mida ta tavaliselt kasutas) räägib oma esimestest kollektsioonidest, mis valmisid tema töötuabirahadest. McQueenile oli väljakutse luua minimaalse eelarve abil kauneid riideesemeid.
Tema mängumaa olid showd, kus ta sai teha täpselt seda, mida soovis. Täpsemalt siis väljendada oma hullust ning panna püsti performanceʼi-kunsti etendused.
Kõndides läbi toa, mis on täis ideaalseid jakke ‒ Lee omandas rätsepaoskused õpipoisina Savil Row meistrite juures veel enne, kui ta moekunstniku karjäär alguse sai ‒, viib tee järgmisena romantilise gootika keskele. Mängib klassikaline muusika, mannekeenid on riietatud õhtukleitidesse ja neil on peas sadomasomaskid. Disainer on ammutanud inspiratsiooni viktoriaanlikust gootikast, Edgar-Allan Poe loomingust ning oma isiksuse tumeda poole analüüsist.
“Iga nahakihi all on veri.”
McQueeni naised pole kunagi naiivsed ja süütukesed. Hoopis vastupidi, nad on domineerivad, agressiivsed ja karmid. Need on naised, kes ei anna alla ilma võitluseta ning väljuvad lahingust tihtipeale võitjana.
Näituserägastik kulgeb pimedasse koridori ning sealt edasi inimluudega kaetud seintega ruumi, mis meenutab Pariisi katakombe. Külastajat täielikult endasse haarava ruumi laes on akvaariumit meenutav ekraan, mis on inspireeritud “Irereˮ kollektsioonist. Romantilisele primitivismile keskendunud ala avastab McQueeni kollektsioonide tribalismi. Metsikuse ülistamine ja yoruba-mütoloogia on innustanud eksootilisi teoseid, kus on kasutatud helmestega kaetud karvast poninahka, juustest tehtud kleiti, krokodillipealiste õlakutega kostüümi ja muud eksootilist atribuutikat.
Edasi viib tee taas klassikalise muusika saatel kuninglikku saali, mis ülistab romantilist natsionalismi. Lee McQueeni puhul siis samaaegselt nii tema Šoti juuri kui ka inglaslikkust. Ajalugu ning perekondlik pärand on pakkunud talle palju inspiratsiooni. Selles ruumis saab uurida McQueeni viimast, pärast surma valminud kollektsiooni, mis sai lõpetatud Sarah Burtoni juhtimise all. See on üdini kuninglik; McQueeni klanni tartan miksitud pitsi ja kristallidega. “Oli aeg tulla pimedast välja valguse kätte.”
“Ma tahaksin luua teoseid, mida saaks põlvest põlve pärandada.ˮ “Kurioosumite kappˮ on pilgeni täis kõige ekstravagantsemaid, loominguliselt pööraseid töid, mis on valminud koostöös mitmete teiste oma ala meistritega, nagu näiteks juveliir Shaun Leaneʼi ja kübarameister Philip Treacyʼiga. Puidust lehvikuna avanev kleit, eriskummaliste kujudega peakatted, pluusid, mis on valmistatud merekarpidest, metalltorudest, sulgedest või hoopis kristallidest, ning uskumatud 3D-prinditud kingad. Keset ruumi troonib kollektsiooni “No 13” kleit, mille värvisid robotid keset moeshowʼd aerosoolvärviga musta- ja kollasekirjuks.
“Nagu enamik kunstnikke, leian minagi ilu grotesksetes asjades. Ma pean sundima inimesi asju vaatama.ˮ
Sellele esemete küllusele järgneb koridor väikesesse pimedasse ruumi. Ruumi keskel on vaid klaasist püramiid, milles tantsib melanhoolse muusika saatel Kate Mossi hologramm. Ometigi pole tegu moodsa digitaalse tehnoloogiaga, vaid 19. sajandist pärineva „Pepperʼs Ghostˮ meetodiga, milles kasutatakse projektoreid ja peegleid. Omal ajal usuti, et selle meetodiga saab tõepoolest surnud hingi tagasi kutsuda.
Just siis, kui eeldad, et sellega ongi näitus lõppenud, viib tee peeglitega täidetud saali. Selles saalis on pastelsed komplektid, mis on inspireeritud Kaug-Idast, eriti Jaapanist.
Kui uurida igat õmblust ning mõistatada iga detaili konkreetset inspiratsiooniallikat, hingata sisse kõiki meisterlikkuse pisiasju ja neelata moekunstniku tumedat väärastunud kontseptsiooni, lendab näitusel oldud aeg lausa linnutiivul.
Pärast peegelsaali on võimalik sisse astuda romantilise naturalismi tuppa, kus on välja pandud “Sarabandeˮ kollektsioonist pärit kunstlilledest kleit ning merekarpidest ja sulgedest õhtukleidid. Lee armastus ornitoloogia ning metsiku looduse vastu on märkimisväärne. Võib ainult mõistatada, milliseid materjale ta ei ole oma loomingus kasutanud.
Viimane saal demonstreerib tema vaieldamatult parimat kollektsiooni “Plato Atlantis”, kus lahatakse süvitsi digitaalprindi võimalusi, stiliseerituna 3D-prinditud fantastiliste jalatsitega. “Minu jaoks ei ole enam tagasiteed. Ma viin teid rännakutele, millest te pole kunagi unistanudki.”
Viis aastat peale Lee surma särab McQueeni täht endiselt eredalt. Oma lühikese elu jooksul õnnestus tal luua tohutu looming. Ta oli kindlasti üks andekamaid ja meisterlikumaid meie aja moekunstnikke. Seda näitust soovitan külastada kõikidel moehuvilistel.
Lee McQueeni piiranguteta loomingulisus ning oskuslik teostus on mindki läbi aegade innustanud. Soovitan külastada näitust üksipäini, et täielikult kogeda McQueeni meisterlikkuse ja fantaasia kõiki detaile.
Näitus “Savage Beauty” Victoria ja Alberti Muuseumis jääb avatuks kuni 2. augustini 2015 ning kindlasti soovitame piletid ette osta! Lisainfo siit
