Vaal galeriis saab näha maalikunstnik Maarit Murka näitust „Escape room nr. 1”, mis uurib, kuidas linnastumine tingib eluslooduse taandumise ja iseenesestmõistetava muutumise absurdiks.

Fotod: Erakogu

Tohutu kiirusega linnastumine on tinginud eluslooduse taandumise. Maastik, mis peaks korvama ja asendama elusloodust, on selle halenaljakas vari. Inimese sekkumise tagajärjel muutuvad iseenesestmõistetavad elemendid absurdiks. Nagu on muutunud meelelahutuseks vangistus-, sõja- ja mõrvamängud, nii pakub kunstnik kogemusruumi elamust tehislikus looduskeskkonnas. Tegeledes ruumi ja keskkonnaga, muudab kunstnik näitusepinna tajude ja meelte mänguks.

Galerii rõdutasandil eksponeeritakse mitmemõõtmelistel raamidel võimas maal-installatsioon. Ühest vaatenurgast koondavad „nurgamaalid“ abstraheeritud tehislooduse värvitoonide üleminekuid visuaalina. Teise nurga alt koondub reaalsust kujutav terviklik looduskujutis.

Alumisel korrusel vaatab kunstnik otsa iseendale ning mängib läbi aastate jooksul metsast välja veetud jõulukuuskede paraadi. Nüüdseks okkad maha visanud raagus kuused, galerii põrandal kivistunud kummikud ning vihjed punasele raamatule viitavad kõik harjumuspärastele, kuid meie planeeti hävitavatele tegevustele.

Maarit Murka (s. 1981) on peamiselt tuntud meisterlike maali- ning graafikateoste poolest, mis tihti kasutavad modellina kunstnikku ennast. Lisaks on Murka tegelenud ka installatsiooni, fotograafia, video, graafika jpm. Ta on omandanud maali erialal bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemias ning magistrikraadi Helsingi Kuvataideakademias ning on lisaks ka Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BFM) stsenaristi eriala magistrant. Varasematele maalidele omane metsikus ja kohatine räiguski on asendunud mõneti tasakaalukamate mõtisklustega elust enesest tulenevatel teemadel. Ta viitab kaasaja ühiskonna intriigidele, kus isikud peavad võtma teatud hoiakuid ning positsioone. Vajadus ennast teostada ning teistele ühiskonnaliikmetele oma positsioon ning suhtumine teatavaks teha tingibki teadlikud ning kohati ka soovimatud žestid, millega oma hoiakuid edastada