Naine muinasjutumetsast

Fotokunstnik Terje Talts on haldja hingega naine, Tolkieni raamatu kangelanna, kes on eksinud tänapäeva maailma. Tema looming viib rännakule paralleeluniversumisse, paika, kus miski pole võimatu ja headus võidab kurja. Terje hunnitud pildid illustreerivad ka hiljuti ilmunud muinasjutuliselt kaunist maagiliste tarkustega rikastatud erilist päevaraamatut Naise väe maagiline aastaring 2017”. Femme uuris lähemalt, kes on see naine, kelle fotolääts jäädvustab erilisi maailmu.

terjetalts 1024x685 Naine muinasjutumetsast

Foto: Grete Stitch Laus

Kas teadsid juba lapsepõlves, et kaunid kunstid saavad sinu teeks?

Algklassides hiilgasin kunstitundides, muudesse aladesse samasuguse kirega ei suhtunud. Kui teised soovisid olla tulevikus traktoristid, kokad, näitlejad ja lauljad, siis mina unistasin saada kunstnikuks.

Joonistasin täis mahukaid plokke, neid hiljem isegi uhkelt signeerides ja pealkirjastades. Minu jaoks oli oluline loodu raamatuks köita ning postitada see oma emmele, kui parajasti Pärnus mamma juures suvitamas olin. Mäletan, et köited olid niivõrd mahukad, et nende ümbrikusse panemisega oli tükk tegu.

Kuidas jõudsid fotoni?

Kaks märksõna: julgus ja usk. Fotograafia on huvitanud mind kogu elu, kuid kasinate võimaluste ning vähese julguse tõttu lükkasin esimese sammu tegemist pikalt edasi.
Neli aastat tagasi hakkas see soov aga hinge niivõrd agressiivselt kriipima, et ostsin kasutatud kaamera, küsides samal ajal nõu, millisele nupule peaksin vajutama.

Julge pealehakkamine ON pool võitu. Salvestasin arvutisse kausta pealkirjaga „fotograaf Terje Talts” ja asusin oma šedöövreid sinna koguma.

Otsustasin olla – salamisi ahnelt ning uljalt – enesesse ülearu uskuv. Alustamine on kõige raskem, sest me ise tajume just selles etapis soovi olla tunduvalt parem, tundlikum, märkavam. Enamasti ei haara keegi sul hellalt käest ega ütle särasilmil: „Nii hea, nii tubli, harjuta aga edasi, ma usun sinusse”. Seega tulebki seda ise teha, olla eestlaslikult jäärapäine, usaldada oma sisetunnet ning olla iseenda suurim fänn ja toetaja.

Paljud iseloomustavad su töid, öeldes, et need on maagilised, muinasjutulised. Kui suur muinasjuttude sõber sa tegelikult oled? Mis võiks olla sinu lemmik muinasjutt?

Olen muinasjutusõber, aga kindlasti ka unistamise, unelemise ja unenäomaailmade sõber. Mäletan, kuidas ülikooli ajal maaliõppejõud tihtilugu muigas, et „Nojah, Terje maalib ju iga modelli uhkeks valitsejannaks”. Võib-olla on see soov näha ja julgustada meist igaühes olevat suursugusust.

Mind on mõjutanud lapsepõlves nähtud raamatuillustratsioonid, vanad Slaavi muinasjutufilmid, Tolkieni-maailm, muistendid, kohalik rahvuslik pärimus, õudusjutud, igatsused ja armumised, ent lemmikmuinasjutt on elu ise. Elu ongi põgus unenägu, pikitud suurte rõõmude ning armastusega, aga ka tohutu valu, kaotuse ja kurbusega. Kogedes aja jooksul laieneva tundeskaala mõlemat otsa ning vahepealset värvikirevust, tajud, märkad ja väärtustad aina rohkem seda, mis on päriselt oluline ja tegelikult südames. Sa märkad olla tänulik.

Kuidas leidsid oma käekirja? Millest see jutustab?

Päris alguses keskendusin portreele, kuid tüdinesin sellest kiirelt. Tundsin vajadust vaadelda ja näidata teistsugust, tunderohkemat ning „äraolevamat” maailma, olla loomingulisem ning luua julgemaid ja pöörasemaid nägemusi. Olin aastaid maalinud fantaasiamaailmu ning just sedasama soovisin lõuendilt ka fotole tuua.

Küll aga ei osanud ma aimata, et selline žanr võiks minu tööks saada. Tol hetkel oli see pelgalt eneseväljendus ning soov teha seda, mis mulle endale põnevust ja rahulolu pakkus. Tundub, et kui arendad end selles, mida armastad, jäädes enesele truuks, toimivad universumi salapärased ja sõnulseletamatud mustrid, suunates sind sinna, kuhu tarvis.

Mil moel on su looming aastatega muutunud? Kui palju peegeldavad fotod seda, mis su enda elus toimub?

Mõni aasta tagasi pöördus minu poole noor naine, kes oli võitluses vähiga tulnud küll võitjaks, kuid kaotanud rinna. Ta kirjutas, et tundis, et peab just minu juurde tulema, et saaks enesega taas leppida, näha end naisena ning leida endas üles armastus ja jõud olla see, kes ta nüüd on. Selline raske haigus ei muuda inimest ainult füüsiliselt, see lammutab algosadeks ning sunnib kõike otsast alustama.

Tol ajal olime perega äsja teada saanud, et meie emme on vähivõitluse viimases etapis ning ees ootab raske operatsioon ja järelravi. Tundsin suurt vajadust aidata oma ema, näitamaks talle kellegi edulugu, et tal oleks veidikenegi usku ja jaksu. Ja mitte ainult temal, vaid kõigil lähedastel, kes sel raskel hetkel vajasid samuti tuge.

Kohtusime Helinaga kaunil sügispäeval ning lõime triloogia, kus langetatud silmil, rüüga kaetud naisest, sai julge pilguga kuninganna, kes valehäbita näitas maailmale, kuid eelkõige iseendale tõde oma praegusest minast.

TTValik Aus1 Naine muinasjutumetsast

Foto: Terje Talts

Loen seda perioodi enda loomingu emotsionaalseks murdepunktiks: õppimiseks, selginemiseks. Põgenesin ikka ja jälle unenäomaailmadesse, et eemalduda veidikesekski enda südames olevast valust. Loomine sai lohutuseks ning jõuammutuseks. Minu emme lahkus poolteist aastat hiljem järgmisesse muinasjutumaailma. Arstid pidasid sedagi lisaaega imeks.

Ma usun armastusse. Olen õnnelik, et minu südame lähedal on teisi südameid. Et olen saanud tunda armastust ning suurt valu kellegi kaotusest. Kontrastide mäng loob tõelise väärtuse. Pildistades soovin, et suudaksin tuua pildilolijale rõõmu ning rahulolu erilisest päevast ning teistmoodi kogemusest.

Milliseid ameteid on sul veel olnud?

Olen õppinud kunstiõpetajaks. Aastaid tegelesin ka paberikunstiga – scrapbook’ingu, kaartide, karpide ja albumitega. Ühtlasi koolitasin. Paberikunsti perioodi võtsin kokku õpperaamatu kirjutamisega. Täna tunnen, et see epohh mu elus sai raamatu näol kirsiks tordil.

terjet600 Naine muinasjutumetsast

Foto: Erakogu

Vabakutseline kunstnik olen olnud üheksa aastat, sellele eelnes kontoritöö. Üheksa aasta eest jäin ka beebiootele, mis on iga naise elus väga väestav ja energeetiliselt laetud aeg. Siis langetasin otsuse, et soovin tegeleda kunstiga.

Millele sa ei suuda vastu panna?

Loomingulistele puhangutele. Kui tuleb geniaalne idee, hull plaan või imelik mõte, siis niikaua see kibeleb, kuni lõpuks teoks saab. Samuti ei suuda ma ära öelda kvaliteetajast lähedastega ning rõõmude ja kogemuste jagamisest kallitega.

Mida armastad teha, kui ühtki kohustust silmapiiril ei terenda?

Loovaladel töötavatel inimestel on keeruline tööd kõrvale heita, midagi pooleli jätta. Kuskil kuklas käib pidev sagimine ja tihtilugu on tükk tegu isegi uinumisega.

Teen midagi toredat lähedastega, kuid eks sageli on ka need käigud ja ettevõtmised kas või mingit külgepidi seotud minu tööga. Väljasõitudel otsin pilguga toredaid metsatukki, põnevaid varemeid, suuri kive, maagilisi maailmu. Sama on harjunud tegema mu lähedased, kes saadavad fotosid ja kirjeldusi, kuidas jõuda vana põneva rippsillani või kustkohast leida paljastunud juurtega puuhiiglast.

Kas kuulad rohkem oma südant või pead?

Oleneb olukorrast. Usaldan sisetunnet.

Parim nõuanne, mis sulle on elus antud?

Kuula ennast, usalda, usu endasse, hoia oma lähedasi ja märka. Ei ole ühte tõde, ei ole õiget või valet. Ära võta teiste kriitikat liialt tõsiselt, tihti on see kantud millestki muust.
Julge olla üksik hunt, kass, kes kõnnib omapäi, otsusekindel.

Ole avatud uutele väljakutsetele ja tutvustele, need õpetavad väga palju, nii head kui ka vähem head. Ma pole küll kindel, kas seda nõu on mulle antud, aga kõiges ei saa ju teiste peale lootma jääda.

Kui sul on oma muinasjutt, mida soovid hunnituteks fotodeks vormida, siis ära pelga Terjega ühendust võtta. Uuri lisa tema Facebookist.

Vaata ka Terje eelmisel aastal valminud fotoseeriat metsikutest Eesti meestest. Ürgsed habemikud leiad siit.

Lisa kommentaar